tag:blogger.com,1999:blog-43938422093486744862024-03-14T04:24:38.783+02:00oh tõde meie juurde jääkocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.comBlogger76125tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-26902753613943370872021-12-29T18:59:00.006+02:002021-12-29T18:59:35.838+02:00why why why WHY<p> mis mul viga on</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="375" src="https://www.youtube.com/embed/3M_Gg1xAHE4" width="451" youtube-src-id="3M_Gg1xAHE4"></iframe></div>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-1408474413958494532020-11-10T20:52:00.006+02:002020-11-10T20:54:47.337+02:00Tommy<p> Ma tegin sellise postituse viimati oma blogisse vist siis, kui ma olin u 15-aastane. Aga <i>fuck..</i></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://img.wattpad.com/01a113fef355634f4023bf6042ff75ca065ff5c8/68747470733a2f2f73332e616d617a6f6e6177732e636f6d2f776174747061642d6d656469612d736572766963652f53746f7279496d6167652f6d753244336c33546a68563235773d3d2d3734343230343338312e313561373761633131633939626165313331373132353032343434392e676966?s=fit&w=720&h=720" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="200" data-original-width="400" src="https://img.wattpad.com/01a113fef355634f4023bf6042ff75ca065ff5c8/68747470733a2f2f73332e616d617a6f6e6177732e636f6d2f776174747061642d6d656469612d736572766963652f53746f7279496d6167652f6d753244336c33546a68563235773d3d2d3734343230343338312e313561373761633131633939626165313331373132353032343434392e676966?s=fit&w=720&h=720" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://media3.giphy.com/media/tJ2sekm3lZsbMX443g/200.gif" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="200" data-original-width="333" src="https://media3.giphy.com/media/tJ2sekm3lZsbMX443g/200.gif" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://steamuserimages-a.akamaihd.net/ugc/963094863873981642/CA2B847E6DD2172FB87E43C93632205A462CD5EB/" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="265" data-original-width="500" src="https://steamuserimages-a.akamaihd.net/ugc/963094863873981642/CA2B847E6DD2172FB87E43C93632205A462CD5EB/" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://media1.tenor.com/images/2ceb7bea20f8517ac094df6a837d2909/tenor.gif?itemid=17687481" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="359" data-original-width="498" src="https://media1.tenor.com/images/2ceb7bea20f8517ac094df6a837d2909/tenor.gif?itemid=17687481" /></a></div><p style="text-align: left;"><i>may you be in heaven a full half hour before the devil knows you’re dead</i></p>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-20771881172872805812018-12-28T23:38:00.003+02:002018-12-28T23:45:15.232+02:002018<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="text-align: right;">Ma olen aru saanud, et nutiajastu lastele ja noortele heidetakse ette, et nad on hästi pealiskaudsed ja ei suuda niigi palju keskenduda, et lugeda ära 10 lk raamatut. Ma tunnen, et aasta 2018 on minu jaoks täpselt selline olnud - ma olen olnud ääretult pealiskaudne ja pole suutnud keskenduda umbes mitte millelegi. </span><br />
<span style="text-align: right;">Esiteks olen ma suhteliselt kindel, et mul on päriselt ka nutisõltuvus. Ma olen magistris saanud ainult pigem halbu või keskpäraseid hindeid, sest ma reaalselt ei suuda enam õppimisele keskenduda, vaid pean iga 5 minuti tagant instagrami või facebooki scrollima. Võib-olla on asi selles, et ma enam lihtsalt EI JAKSA koolis käia, mul on sellest tõsiselt kopp ees. Ja kõige hullem aeg, s.o magistritöö kirjutamine ootab mind veel ees. Selleks ajaks pean ma tõenäoliselt laskma oma telefoni Toomasel ära peita või vahetama selle tavalise nuputelefoni vastu. </span><br />
<span style="text-align: right;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="text-align: right;">Teiseks ma tunnen, et mind absoluutselt ei huvita see, mida m</span><span style="text-align: right;">a teen, mul puuduvad igasugused ambitsioonid ja ma olen lihtsalt kohutavalt laisk. Mulle tundub, et õigusteaduskond on minu jaoks olnud selles mõttes ilmselt üks hullemaid kohti, kuhu õppima minna. Ma tean küll, et kõik inimesed ei peagi püüdlema kõige paremaks kelleksiganes saamise poole või olema meeletult ambitsioonikad, aga hästi on raske endale sisendada, et on täiesti okei teha oma eluga midagi muud kui olla tippadvokaat või -kohtunik või -prokurör või kesiganes, kui õigusteaduskond by default seda nõuab. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, et ma tunnen oma ümber meeletult survet olla parim või vähemalt töötada mingusugusel klassikalisel õigusalal ja seda magistri kõrvalt või kohe pärast seda. Aga ma tean, et ma ei taha seda. Kui ma teaksin, mida ma tahan, siis oleks hea, aga ma ei tea. Igatahes, kuna ma näen, kuidas mu kursakaaslased on imelistel töökohtadel ja teevad imelisi asju, siis on väga lihtne end nende kõrval tunda läbikukkujana. Kuigi ma olen leidnud omale kursuselt väga imelisi ja häid sõpru, olen ma aru saanud, et mul on nendega suuresti väga erinev taust ja elukogemus ning seega kuidagi teistmoodi väljavaated elule. Ma üritan endale pigevalt sisendada, et ma ei tohi end teistega võrrelda, sest meil on ka väga erinevad tulevikuplaanid (ehk siis mul polegi neid), aga see mõte iseenda väärtusetusest hiilib ikkagi ligi. Kaasa aitab sellele see, et mu hinded on magistris olnud nii halvad, et mulle tundub, et võib-olla ma olengi lihtsalt rumal. Lisaks ma lowkey vihkan oma praegust töökohta, ma pole seal suurt midagi juurde õppinud, mis paneb mind veel rohkem tundma, et kui mul kool läbi saab ja ma pean hakkama PÄRISELT tööle, siis ma ei oskagi midagi teha. </span><br />
<span style="text-align: right;"><br /></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="text-align: right;">Igatahes tunnen ma, et selle aasta olen ma täielikult ära raisanud. Ma olen lugenud läbi täpselt ühe raamatu. Ma tunnen, et mu ajurakud on suremas, sest ma pole pidanud eriti mingit mõttetööd tegema. Ma kardan, et ma ei suudagi enam millelegi keskenduda. Ma kardan, et kui kool läbi saab, siis ma ei julge oma praeguselt töökohalt ära tulla, sest ma ei tea, mida edasi teha või mind ei võeta kuhugi, nii et ma jäängi sinna eluks ajaks. Ffs, ma olen 25-aastane, kas ma ei peaks praeguselt hetkel juba aru saama, milles ma hea olen? Tähendab.. ma loodan, et ei pea, sest kui peaksin, siis on selgunud, et ma polegi.. üheski asjas. Jep, mul ei ole mitte mingit probleemi olla keskpärane in life, aga mu suurim hirm on, et ma ei leiagi seda, mille pärast ma viitsiksin hommikul üles ärgata. Sest praegu on mu elu selline, et kui kell 8 äratus heliseb, siis ma panen selle pooltel päevadel kinni ja magan edasi, sest mind lihtsalt ei huvita ja ma ei jaksa. Ma tahan tunda seda kirge oma töö ja tegemiste suhtes või vähemalt tahet olla iga päev parem, aga mul on hirm, et ma ei leia seda kunagi. Ja mul on hirm, et ma olen petis ja tegelikult ei oskagi midagi. Aita, 2019!</span></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-38793636059820951682018-01-24T15:30:00.001+02:002018-01-24T15:30:53.190+02:00<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>i wake up, it's a bad dream</i></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>no one on my side</i></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>i was fighting</i></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>but i just feel too tired to be fighting</i></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>guess i'm not the fighting kind</i></div>
</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-11413758480274128722017-06-12T21:58:00.000+03:002017-06-12T22:00:23.392+03:00Lawyered<div style="text-align: justify;">
Novot siis. Ma ei kukkunudki bakaeksamit läbi, sain hoopis üle ootuste hea hinde. Lausa nii hea, et ma ei suutnud oma õnne uskuda ja karjusin/nutsin ÕISis hinnet jõllitades tükk aega. Ja siis tegin paar tantsusammu. Käed küll värisesid kõvasti, aga muidu oli tore hetk. Hiiglaslik kivi langes südamelt, sest sellise tulemusega on ikka päris suur võimalus, et ma isegi oma pigem kesise keskmise hindega magistrisse ka sisse saan. Hurraa!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://media0.giphy.com/media/1DfZvKmiELvtS/giphy.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://media0.giphy.com/media/1DfZvKmiELvtS/giphy.gif" data-original-height="270" data-original-width="500" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Oma varasemaid postitusi lugedes sain aru, et ma pole üldse kirjutanud asjadest, mille pärast ma kuid tagasi natuke ärevusest paberkotti hingama pidin. Teen seda nüüd, parem hilja kui leida, right.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
1. Ma jätsin uurimistöö kirjutamise ikkagi umbes kahele viimasele nädalale. Juhendaja kirjadest kumas läbi, et tal 0 usku minusse ja pigem ma ei olnud seekord tema lemmikjuhendatav, sest ma ei saanud eriti arugi, millest ma kirjutama pean. Lõpuks ikkagi sain kah (kind of..) ja kirjutasin selle enda arust suhteliselt koleda õuduse ruttu kokku ja viisin ära. Minu arvates oli see täiesti mõttetu käkk küll. Kaitsmisel oli komisjonis üks uus õppejõud, kes kõiki hullult peedistas, sest ta riigikohtunik ja tark inimene ja teadis KÕIKE, mistõttu oli päris kohutav TERVE PÄEV seal passida, sest millegipärast ei toimunud asi tähestikulises järjekorras ja mu töö oli kuskil peaaegu kõige all. Siis selgus aga, et minu teema oli umbes ainus asi maailmas, millest ta mitte midagi ei teadnud ehk ta ei osanud suurt midagi küsida. Ja ega ma ei oleks osanud vastata ka. Lõpp hea, kõik hea ja ma sain üllatusliku A.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
2. Praktika oli väga lahe. Avastasin, et see asi, millest ma 2,5 esimest õppeaastat olin mõelnud kui asjast, mida ma MITTE KUNAGI ei tahaks teha, on siiski megahuvitav ja ma sain täiesti okeilt hakkama, arvestades, et ma nägin hagiavaldust elus esimest korda. Oli tore, kuigi sain megavähe kohal käia, sest olid eksamid ja muu jura, mida ma enam ei mäletagi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
3. Vingusin, et meil on sellel semestril ülirõve aine, kus on vaja rühmatööd teha. Selgus, et selliseid aineid on lausa 2, aga ühes oli mul megacool rühm ja teises oli vaja teha pmts ainult 2 suuremat asja, mille saime netiteel tehtud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
4. Baka viimane semester minu 3 aasta parim semester hinnete poolest, ainult üks C rikkus ilusa rea ära, aga keskmine tuli ikkagi 4. See on ikka hullult veider, et pärast gümna lõppu poleks ma kunagi arvanud, et ma võiksin nii kesiste hinnete pärast rõõmustada, aga 3 aastat õigusteaduses on mulle õpetanud, et parim tulemus on see, kui eksamit ei pea uuesti tegema.. Vähemalt mõnes aines küll.. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/5d/b0/6a/5db06a8402fe0f4f3aee51a53d53d229.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="466" data-original-width="626" height="296" src="https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/5d/b0/6a/5db06a8402fe0f4f3aee51a53d53d229.jpg" width="400" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mulle tundub alati, et ma kirjutan hullult pikki blogipostitusi, aga lõpuks selgub ikkagi, et olen tund aega umbes kümmet rida kirja pannud. Aga ma ei viitsi rohkem! Mul on tegelikult veel päris paljust kirjutada, aga mul sõrmed juba väsisid ära. Võib-olla siis järgmine kord, mis loodetavasti tuleb varem kui 6 kuu pärast.</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-45641216290385759062017-05-30T00:56:00.001+03:002017-06-11T11:25:53.198+03:00It's a sign of the times<div style="text-align: justify;">
Ma näen viimasel ajal unenägusid, mis ei olegi nagu unenäod, vaid pigem lühikesed ülevaated mu suurimatest hirmudest. Või muudest asjadest, mis võivad päriselt ka reaalsuselt saada, mitte nagu hiiglasliku süstlaga arsti eest ära jooksmine või zombie-rünnak (ma loodan). Enne bakaeksamit nägin näiteks, et jään sinna hiljaks ja hakkan seetõttu hüsteeriliselt nutma. Täna nägin unes, et õppejõud tõmbas kogu mu lahenduse maha ja andis mulle 100st punktist ainult 4. Ja ma nutsin selle peale jälle hüsteeriliselt. Igatahes on jube vastik ärgata üles ja olla 0 puhanud, sest süda on terve öö ärevusest peksnud ja alateadvus pakkunud põnevaid uusi kogemusi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Päeval on ka ärev olla. Ma lootsin, et see vastik tunne saab eksamiga lõpu ja ma saan puhata, aga nopes. Eksam läks nii halvasti ja mul on kogu aeg hirm, et ma pean selle jubeduse uuesti läbi elama või siis saan nii halva tulemuse, et mul ei ole järgmisel aastal kooli enam asja. Ja ma päriselt üritan sellele mitte mõelda, aga see näriv tunne kõhus ei luba mul kogu seda jama täielikult ära unustada.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tahaks lihtsalt, et see lugu hea lahenduse leiaks ja ma saaksin lõpuks ometi rahulikumalt hingata. Ma ei saa aru, miks juba viimased maeiteamitu aastat minu lemmikaastaaeg nii kohutav on. Ja iga aastaga aina hullem. Miks see sess nii õudne oli. Miks ma üldse ülikooli läksin.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: justify;">
<i>you look pretty good down here</i></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: justify;">
<i>but you ain't really good </i></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<div style="text-align: justify;">
(Unustasin ära, et eelmine postitus umbes samast asjast rääkis, aga see eksam ei olnud bakaeksamiga võrreldes ikka mitte midagi..)<i> </i></div>
</div>
</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-40446707131759960402017-02-08T23:43:00.000+02:002017-02-08T23:47:17.947+02:00Gran Torino<div style="text-align: justify;">
Heh, novot siis. Ei tasu ikka suure suuga lubada (iseendale), et hakkan tihemini blogima ja siis jätkata umbes kord kvartalis kirjutamist. Eelmises posttuses oli juttu sellest, et ma olen haige ja ägisen, aga kavatsesin ikkagi tööle minna ja eksamit teha. Reaalsus aga jõudis laupäeval kohale, et ma ei saa ei tööle minna ega ka eksamiks õppida ja puhtfüüsiliselt sinna minna, sest ma ei jaksanud teisse tuppagi kõndida, rääkimata siis 10 minutit bussile jalutamisest. Tulin hoopis koju vanemate juurde, kus mul ühe ööga 38 kraadine palavik normaalseks temperatuuriks tagasi läks ja ma täiesti tervena üles ärkasin. Selline kolmepäevane haigus siis. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ma veetsin umbes kaks nädalat kodus (vahepeal vist käisin Tartus ka), tegin tööd ja natuke õppisin järeleksamiks. Jätsin selle lõpuks muidugi ikkagi umbes viimasele kolmele päevale (ok ma õppisin mingil määral ikkagi esimeseks korraks ka, enne kui haigus tuli see tähendab, but still), mil mul oli igasugusest mõttetööst nii kopp ees, et ma näiteks õhtul enne eksamit quittisin suht varakult ja läksin hoopis koos Toomasega La La Landi vaatama. Best otsus ever, sest kuigi ma eksamil kirjutasin enda arvates kõik nii valesti ja olin umbes 99% kindel, et ma selle läbi kukun, sain lõpuks hoopis C. Kahel ööl enne eksamitulemuste saabumist nägin muidugi kokku umbes 10 korda unes, kuidas ma a) läbi kukun ja lähen üksinda õppejõu juurde eksamit uuesti tegema b) ei kuku läbi, aga siis avastan, et ma vaatasin kellegi teise hinnet c) kukun läbi ja ei saa lõpetada d) jne. Pole vist kunagi enne ühegi eksami pärast nõnda närvis olnud. Umbes 10 järeleksami tegijat kukkusid läbi ja peavad selle järgmisel aastal uuesti tegema, nii et mu närvitsemine oli tegelikult omal kohal.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://content.internetvideoarchive.com/content/photos/9249/337362_014.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://content.internetvideoarchive.com/content/photos/9249/337362_014.jpg" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Igatahes esmaspäeval hakkas uus semester, ma tulin poole loengu pealt koju ja teisipäeval ei käinud üldse kohal. Ja rohkem mul kooli polnudki. Kaks päeva kooli ja ma ei suuda isegi nii vähe kohal käia. Ma juba tunnen, et mul on varsti shitloads to do, näiteks võiksin FINALLY hakata kirjutama uurimistööd, mis võiks seekord valmis saada natuke rohkem kui päev enne tähtaega. Ma ausalt öeldes mõnikord öösel ärkan üles ja saan mingi väikese paanikahoo, sest mulle meenub, et mul on aprillis-mais eksamid ja kuuajane praktika samal ajal ning pärast seda on vaja lõpueksamiks õppida ja kõige selle kõrvalt peaks tööl ka käima. Ja ma tahaks võtta õigusabi ainet ehk siis reaalseid inimesi nende probleemidega aidata, aga probably langeks ka see asi umbes samale ajale. Veidike kurb on olla küll, et sügisel seda ainet ei võtnud, aga siis ma ei julgenud veel. Igatahes mul on mõnikord täiesti õudne olla ja ma mõtlen, et misjaoks oli mul vaja sinna praktikale kandideerida ja miks ma üldse kõik asjad alati viimasele hetkele/ühele ajale jätan. Samas mõte sellest, et ma päevad läbi midagi asjalikku teen, mitte ei moluta niisama ega vaata Toomasega uut cooli sarja mis me avastasime (Rick and Morty), ajab natuke elevile ka. Ma kujutan ette, kuidas ma olen hullult cool vend ja hommikul käin koolis, päevad veedan büroos ja õhtul käin veel tööl ka ning jõuan kogu selle asja kõrvalt käia väljas ja olla hullult sotsiaalne. Ilmselt see asi nii välja ei näe. Aga sellest kunagi hiljem.. Aaah, koolis veel. Meil hakkas mingi aine, kus õppejõud moodustas randomly neljased grupid, kes peavad omavahel reaalselt iga nädal tööd tegema ja koosnevad üldiselt inimestest, kes pole nende kolme aasta jooksul üksteisega kordagi suhelnud. Ja minu mõte selle asja kohta on, et MIKS KÜLL on vaja hakata baka viimasel semestril mingit sellist asja üritama, kui inimesed reaalselt käivad tõenäoliselt tööl ja ei viitsi lihtsalt kokku saada, et mingit jura ette valmistada. No ma ei tea, ma ausalt öeldes ei viitsi, sest rühmatöö sucks ja ma ei saa aru, miks peaks sellist asja tegema pärast algkooli.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://media.giphy.com/media/4hDtlU1fO0WQ0/giphy-facebook_s.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="225" src="https://media.giphy.com/media/4hDtlU1fO0WQ0/giphy-facebook_s.jpg" width="400" /></a></div>
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-74770565775636030502017-01-05T23:01:00.000+02:002017-01-05T23:02:15.590+02:00Novot<div style="text-align: justify;">
Ma peaksin hetkel kirjutama jutukese ruloodest (don't ask) ja lugema sitaks ja kolmveerand kohtulahendeid, aga ma ei tee kumbagi. Ärkasin täna üles viie aasta kõrgeima palavikuga ja lihtsalt ägisesin voodis. Vaatasin lõpuni eile alustatud <a href="http://www.imdb.com/title/tt1684226/">filmi</a>, mis oli nii hea, et ma olen sellele terve päeva mõelnud. Siis sõin 3 tükki šokolaadikooki, mis on olnud täna mu ainus toit. Pakkisin ennast korralikult sisse ja tõin puid. Väga halb oli, sest ma ei jaksa eriti voodistki püsti tõusta, rääkimata siis mingite puude tassimisest. Aga noh, õues on järsku -15 kraadi ja tuba oli ööga üllatavalt jahedaks läinud. Vaatasin hullult palju The Graham Norton Show parimaid palu ja naersin omaette kõva häälega. Natuke armusin Benedict Cumberbatchi. Ja Andrew Scotti. Lõpuks kella seitsme aeg mõtlesin, et oleks ehk aeg õppima hakata ja lugesin mingit eriti rõvedat kohtulahendit. Lugesin paar tükki veel ja siis meenus see ruloojutt. Ja nüüd olengi siin, ei õpi ega kirjuta ruloodest. That's my life basically. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma alustasin selle blogivärgiga seetõttu, et mulle tundus, et järgmised 5 kuud on mul siia midagi kirjutada, aga ometigi on mu selle aasta teine postitus taaskord jutt mittemillestki. Ma jäin nii halval ajal haigeks, sest mul on esmaspäeval väga raske eksam ja ma oleks pidanud nädalavahetusel tööl olema. Mulle absoluutselt ei meeldi tööle mitte minna, sest ma käin seal niigi harva ja meil on nii vähe töötajaid, et asendaja leidmine alati üks suurem jama. Õnneks seekord lahenes, aga halb tunne ikkagi. </div>
<div style="text-align: justify;">
Jaah.. mis veel? Aa, ma lähen aprillis praktikale, nii et eelmises postituses lubatud minestamisepisoodist saate (kui keegi seda blogi üldse loeb, pole aimugi) siis lugeda. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://data.whicdn.com/images/41710094/tumblr_mc44q9sWH31rh8jtbo1_500_large.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://data.whicdn.com/images/41710094/tumblr_mc44q9sWH31rh8jtbo1_500_large.gif" height="267" width="400" /></a></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-90866513866024257332017-01-02T22:39:00.000+02:002017-01-02T22:40:27.972+02:00Novõi novõi novõi novõi god<div style="text-align: justify;">
Aasta 2016 oli üldises plaanis ikka suhteliselt meh nagu nad viimasel ajal kipuvad olema. Midagi meeletult ägedat või huvitavat ma ei teinud, ikka tavapärane kooli- ja tööelu, sekka kuidagi väga vähe sotsiaalsust kah. Sellepärast ma ei ole ka juba pikka aega (nii umbes sada aastat) bloginud, et polegi nagu õieti millestki kirjutada. Mõnikord ma loen oma vanu postitusi oma esimeses blogis ja saan aru, et ma ei ole eriti kunagi kirjutada viitsinud, väga üldine mis-täna-koolis-toimus-jutt, mis ei aita mul mitte üks teps meenutada, et mis siis päriselt seal koolis ikkagi toimus.. Millest on kahju, sest mulle tundub, et mälu ei suuda meeles pidada asju, mis juhtusid rohkem kui nädal aega tagasi (heal juhul), aga ma hea meelega mõnikord ikkagi mäletaks. Millegipärast aga suudan ma väga hästi meeles hoida seda, KUIDAS ma end mingitel eluetappidel olen tundnud, vahet ei ole, et ma ei mäleta, MIKS ma end nii tundsin. Aga see selleks..</div>
<div style="text-align: justify;">
Igatahes mulle tundub või ma südamest ikkagi loodan, et 2017 tuleb natuke huvitavam. Seda esiteks seetõttu, et ma lõpetan ehk kooli ja sellega kaasneb palju õudsaid asju, mida ilmselt ei tahaks mäletada, aga mida ehk oleks 10 aastat hiljem põnev lugeda. Võib-olla. Teiseks seetõttu, et ma olen oma peas mõelnud, et see aasta võiks tulla selline, kus ma teen asju, mida ma kunagi varem ei ole teinud. Sellega on see lugu, et uute asjade tegemiseks on vaja julgust ja ma ei ole kunagi olnud eriti noh.. julge. Aga seekord ma mõtlen, et äkki hakkaks normaalseks ja prooviks teha kõike seda, mida ma kardan teha. Olgu see mu uusaastalubadus või midaiganes, aasta pärast vaatan, mis sellest sai. Praegu näiteks kandideerisin ma ühele praktikale kohta, kuhu ma ei julge absoluutselt minna, ajal, kui ma pean käima koolis ja tööl. Kui ma sinna saan, siis ilmselt saab siit natukese aja pärast lugeda, kuidas ma esimesel praktikapäeval ära minestasin. </div>
<div style="text-align: justify;">
Lisaks sellele kõigele tahan ma, et sel aastal saaksin ma omale normaalse sissetuleku ÜHEST KOHAST. Praegu on nii, et mul on üks lepinguline töö ja kaks niisama asja, mida mõnikord on ja teinekord jällegi mitte. Päris tööga on ka nii, et ma olen üles leidnud tõenäoliselt ainukese tööandja, kes pakub võimalust töötada veerand kohaga, mistõttu ei ole ma suutnud siiani oma digikassasse raha koguda. Ja selle üle on mul ausalt väga kurb meel. Olgu see siis minu uusaastalubadus või pigem tõsine soov uueks aastaks. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ja noh, reisile tahaks ka minna. </div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-1002256295010817802016-08-20T20:01:00.001+03:002016-08-20T20:02:11.314+03:00<em>where does the good go?</em>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-69405841360107023712015-09-21T14:56:00.003+03:002015-09-21T14:56:36.212+03:00<i>I see god come in my garden, but I don't know what he said</i><br />
<i>for my heart it wasn't open</i><br />
<i>not open</i>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-58906808985452766992015-09-05T11:50:00.001+03:002015-09-05T11:51:47.761+03:00<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: left;">
<i>kõik need sidemed lahased küljest kord tervena tundes end kisud ja armides ringi käid</i></div>
</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-85953686746837655572015-08-09T17:48:00.000+03:002015-08-09T17:48:31.778+03:00All around the wind blows, we would only hold on to let go<div style="text-align: justify;">
Mõnikord olen ma rumal. Ikka kohe päris rumal. Aga üldiselt tundub mulle, et terve maailm on täiesti lolliks läinud, nii et ma pole mingi erand siinkohal. Tõepoolest, viimasel ajal ei oska inimesed käituda, kirjutada ja noh.. olla. Ma ei tahagi üldse enam sotsiaalmeedias tegutseda, sest inimeste mõtted ja väljaütlemised on nii koledad, et mul läheb neid lugedes juba füüsiliselt süda pahaks. Siis veel uudised, mis on ka päris õudsad: sigade tapmine ja inimeste tapmine, basically kõik lihtsalt surevad. </div>
<div style="text-align: justify;">
Nii, mis veel..</div>
<div style="text-align: justify;">
Tegemist on jätkuvalt elu kõige halvema suvega. See on isegi halvem mingitest suvedest, kus ma mitte midagi ei teinud, mitte kellegagi ei suhelnud ja iga päev 15 tundi järjest magasin. Ma olen langenud jälle sellesse punkti, kus ma ei oska absoluutselt sotsialiseeruda. Iga kord, kui mõni tuttav tööl juttu rääkima tuleb, ma kokutan ja naeran imelikult ja ei oska mitte midagi öelda. Aga mida mul olekski rääkida?! Millest mul oleks rääkida? Ühesõnaga kõik on jube mõttetu. Õnneks saan ma suve lõpuks kaks nädalat puhata ka ja elu elada. Milline õnn!</div>
<div style="text-align: justify;">
Siiski kõige selle valguses on mul üllatavalt.. hea olla. Vahepeal on küll tunne, et tahaks end kuhugi maa alla kaevata, sest olen loll, imelik ja ei oska enam üldse olukorrale vastavalt käituda. Lisaks veel see, et ma pole põhimõtteliselt ühtegi oma sõpra viimaste kuude jooksul üle 1-2 korra näinud, mistõttu tekib selline tunne, et mul neid ei olegi. Aga tegelikult on (vist). Seda on lihtsalt väga raske meeles pidada, mistõttu taaskord.. kaevan endale augu ja ronin sinna elama tunne. Usual. </div>
<div style="text-align: justify;">
Tahaks rohkem kirjutada, aga mu mõtted tunduvad alati nii võltsid, kuigi nad seda ei ole. Aga ma ei oska neid lihtsalt adekvaatselt kirja panna. Jah. </div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-52080065240655496572015-07-02T14:53:00.000+03:002015-08-09T17:49:38.202+03:00Elust enesest<div style="text-align: justify;">
Helene ütles, et ma kirjutaksin elust enesest. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Esimene aasta ülikoolis sai läbi. Mitu inimest on minu käest mingil seletamatul (hehe) põhjusel küsinud, kas sügisel ikka lähen tagasi. Lähen küll. Kuigi naljakal kombel sain ma esimesel semestril aru, et ma ei taha seda, mida ilmselt 75% juuratudengitest tahavad. Õnneks tuli teadmine, mida ma tegelikult tahan, veidralt ruttu, ja see on ka minu praeguse haridustee läbimise korral võimalik. Vist. Ma ausalt öeldes ei teagi veel. Loodetavasti. </div>
<div style="text-align: justify;">
Igatahes juba on juulikuu. Ma passin tööl. Südamest loodan, et see jääb minu viimaseks suveks teha mingit suvalist tööd. Järgmisel aastal äkki juba saab minna praktikale kohta, kuhu ma minna tahan. Tuleb üks päris mõttetu suvi, ausalt öeldes ei olegi tahtmist väga midagi teha peale vabadel päevadel puhkamise ja maal lebotamise. Augusti keskel hakkab mul päris puhkus ja seekord ma kavatsen ikka puhata ka. Ja reisida nagu üks keskmine inimene ikka teeb. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma olen tahtnud kogu aeg siia kirjutada, aga ei oska. Ma oleks võinud sessi ajal kirjutada, kuidas ma pole elus sellist tüdimust tundnud, kuidas ma läksin õppimise peale lõpuks lausa juba vihaseks. Aga ma ei kirjutanud. Ja nüüd ma enam ise ka ei mäleta täpselt, mis tunne see oli või mida ma mõtlesin. Pooleli jätta ei mõelnud ma aga kordagi, kuigi iga mõte järgmisest semestrist hirmutab mind väga. Ja ülejärgmisest ja siis kolmandast aastast ja siis bakaeksamist ja siis.. jah. Õudne. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma mäletan, et mõnikord õudsatel hetkedel ma mõtlesin tagasi sügisele. Mõtlesin, kuidas ma läksin infotundi ja inimesi oli niiii palju, mul hakkas hirmus. Mõtlesin, kuidas küll ma võiksin sellisest hulgast leida üles inimesed, kes on head. Aga leidsin! Ma isegi ei tea kuidas, aga lihtsalt ühel hetkel tekkis teadmine, et mul on meeletult lahedad kursakaaslased ümber ja kõik on ilus. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ja Tartu on ilus. Kuidas küll ma sain seda linna varem vihata? Ma tahaks sinna minna nüüd suvel ka, aga ei teki eriti võimalust. Tahaks lihtsalt sõita rattaga nagu me Toomasega tegime kevadel, kui pea oli õppimisest paks ja tahtsime end tuulutama minna (ja lõpuks unistena koju jõudsime ja magama jäime, abi missugune). Hea!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ah ma ei viitsi enam. Ma pean raamatupidamisest kirjutama. Ma ei tea midagi raamatupidamisest. Aga ma võtsin esimese asjana lahti Riigi Teataja ja vastava seaduse, sest nii palju on mulle see 1 aasta ülikooli juba mõjunud. Ja mul ei olnud seda seadust enam niivõrd raske lugeda. Rõõm!</div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-20333836687080810512015-05-30T22:48:00.002+03:002015-05-30T22:48:48.036+03:00<div style="text-align: justify;">
<i>sometimes it is the people who no one imagines anything of who do the things that no one can imagine</i></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-13456253902191829692015-05-22T16:49:00.000+03:002015-05-22T16:50:17.229+03:00I love you so<div style="text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/rVeMiVU77wo" width="560"></iframe></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-32024796448134030332015-03-22T21:48:00.001+02:002015-03-22T21:49:30.450+02:00And we lie, we love to lie<div style="text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/UW5Or7bIVJk" width="560"></iframe></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-74696452661378488402015-03-18T23:20:00.001+02:002015-03-18T23:21:26.019+02:0029<i>I made you and now I take you back</i>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-65215385364651481132015-03-05T22:39:00.002+02:002015-03-20T22:19:57.169+02:00Black sun<div style="text-align: justify;">
Ostsin eile mingist suvalisest lillepoest täiesti tavalise väikese poti nartsissidega. Ainult varred ja lehed, õisi ei kusagil. Aga täna õhtul on veidike kollast õit juba paista. Nüüd käin akna juures lilli ergutamas ja nunnutamas, äkki homseks on juba tuba nartsissilõhna täis. On ikka elu mul.. </div>
<div style="text-align: justify;">
Aga nartsisside lõhn tuletab ilusaid aegu meelde. Ja sünnipäevahommiku tunne tuleb alati. Kui paar nädalat tagasi polnud mul mitte mingit erilist emotsiooni seoses uue aastaaja vaikse ligihiilimisega, siis nüüd on küll selline tunne, et see kevad võiks juba tulla. Kuiva asfalti peal tennistega kõndimine on ikkagi maailma parim asi. Kevad on maailma parim asi.<br />
Ma lihtsalt üritan millegi ilusaga asendada mõtet, et minu esimene ülikoolikevad tuleb väga raske. Aga inimesed on ilusad mu ümber ja selle üle on mul ainult hea meel. </div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-68896469247010948542015-02-03T00:01:00.002+02:002015-02-03T00:01:30.077+02:00I was born sick, you heard them say it<div style="text-align: justify;">
Tahaks siia postitada midagi muud peale mittemidagiütlevate gifide (mulle ütlevad nad palju, aga ilmselt kellelegi teisele not so much), aga.. blaah. Ma olen lihtsalt pettunud. </div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-74911706424336233742015-01-31T14:52:00.001+02:002015-01-31T14:52:51.128+02:00<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://media.giphy.com/media/14hWTQWSX8q90c/giphy.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://media.giphy.com/media/14hWTQWSX8q90c/giphy.gif" /></a></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-56634534475470894542015-01-21T16:34:00.002+02:002015-01-21T16:34:27.422+02:00<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://sweetmotherlover.files.wordpress.com/2013/07/tumblr_inline_mkqg1xqwol1qz4rgp.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://sweetmotherlover.files.wordpress.com/2013/07/tumblr_inline_mkqg1xqwol1qz4rgp.gif" /></a></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-31536337065229656302015-01-14T18:02:00.001+02:002015-01-14T18:02:33.062+02:00Something so lonesome about you<iframe width="560" height="315" src="//www.youtube.com/embed/cI0wUoCLnLk" frameborder="0" allowfullscreen></iframe>kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-1550194344515867962015-01-10T01:30:00.003+02:002015-01-10T02:26:48.021+02:00TereMinu lubadused aastaks 2015 on:<br />
õppida rohkem<br />
õppida õigel ajal!<br />
mitte jätta asju viimasele minutile (haha)<br />
lugeda rohkem erialakirjandust (ja muud ka, kui aega jääb)<br />
rohkem analüüsida kõike, mis seondub õpingutega<br />
mitte analüüsida suhteid (või vähemalt mitte nii palju)<br />
mõelda rohkem<br />
aga samas mõnes olukorras pigem vähem mõelda<br />
teha rohkem trenni (haha vol 2)<br />
olla parem inimene<br />
<br />
aga muidu on sess ja:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://media.tumblr.com/529fc6a3539826da430b1a228df296d4/tumblr_mlfqt1VYmx1s7r5iqo1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://media.tumblr.com/529fc6a3539826da430b1a228df296d4/tumblr_mlfqt1VYmx1s7r5iqo1_500.gif" height="223" width="400" /></a></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4393842209348674486.post-56909091980598646282014-12-14T22:31:00.000+02:002014-12-14T22:31:52.390+02:00Praegu<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://daysworthliving.com/wp-content/uploads/2014/08/scared.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://daysworthliving.com/wp-content/uploads/2014/08/scared.gif" height="210" width="400" /></a></div>
kocmochttp://www.blogger.com/profile/00009305840648360105noreply@blogger.com0