why why why WHY

 mis mul viga on

Tommy

 Ma tegin sellise postituse viimati oma blogisse vist siis, kui ma olin u 15-aastane. Aga fuck..

may you be in heaven a full half hour before the devil knows you’re dead

2018

Ma olen aru saanud, et nutiajastu lastele ja noortele heidetakse ette, et nad on hästi pealiskaudsed ja ei suuda niigi palju keskenduda, et lugeda ära 10 lk raamatut. Ma tunnen, et aasta 2018 on minu jaoks täpselt selline olnud - ma olen olnud ääretult pealiskaudne ja pole suutnud keskenduda umbes mitte millelegi. 
Esiteks olen ma suhteliselt kindel, et mul on päriselt ka nutisõltuvus. Ma olen magistris saanud ainult pigem halbu või keskpäraseid hindeid, sest ma reaalselt ei suuda enam õppimisele keskenduda, vaid pean iga 5 minuti tagant instagrami või facebooki scrollima. Võib-olla on asi selles, et ma enam lihtsalt EI JAKSA koolis käia, mul on sellest tõsiselt kopp ees. Ja kõige hullem aeg, s.o magistritöö kirjutamine ootab mind veel ees. Selleks ajaks pean ma tõenäoliselt laskma oma telefoni Toomasel ära peita või vahetama selle tavalise nuputelefoni vastu. 

Teiseks ma tunnen, et mind absoluutselt ei huvita see, mida ma teen, mul puuduvad igasugused ambitsioonid ja ma olen lihtsalt kohutavalt laisk. Mulle tundub, et õigusteaduskond on minu jaoks olnud selles mõttes ilmselt üks hullemaid kohti, kuhu õppima minna. Ma tean küll, et kõik inimesed ei peagi püüdlema kõige paremaks kelleksiganes saamise poole või olema meeletult ambitsioonikad, aga hästi on raske endale sisendada, et on täiesti okei teha oma eluga midagi muud kui olla tippadvokaat või -kohtunik või -prokurör või kesiganes, kui õigusteaduskond by default seda nõuab. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, et ma tunnen oma ümber meeletult survet olla parim või vähemalt töötada mingusugusel klassikalisel õigusalal ja seda magistri kõrvalt või kohe pärast seda. Aga ma tean, et ma ei taha seda. Kui ma teaksin, mida ma tahan, siis oleks hea, aga ma ei tea. Igatahes, kuna ma näen, kuidas mu kursakaaslased on imelistel töökohtadel ja teevad imelisi asju, siis on väga lihtne end nende kõrval tunda läbikukkujana. Kuigi ma olen leidnud omale kursuselt väga imelisi ja häid sõpru, olen ma aru saanud, et mul on nendega suuresti väga erinev taust ja elukogemus ning seega kuidagi teistmoodi väljavaated elule. Ma üritan endale pigevalt sisendada, et ma ei tohi end teistega võrrelda, sest meil on ka väga erinevad tulevikuplaanid (ehk siis mul polegi neid), aga see mõte iseenda väärtusetusest hiilib ikkagi ligi. Kaasa aitab sellele see, et mu hinded on magistris olnud nii halvad, et mulle tundub, et võib-olla ma olengi lihtsalt rumal. Lisaks ma lowkey vihkan oma praegust töökohta, ma pole seal suurt midagi juurde õppinud, mis paneb mind veel rohkem tundma, et kui mul kool läbi saab ja ma pean hakkama PÄRISELT tööle, siis ma ei oskagi midagi teha. 

Igatahes tunnen ma, et selle aasta olen ma täielikult ära raisanud. Ma olen lugenud läbi täpselt ühe raamatu. Ma tunnen, et mu ajurakud on suremas, sest ma pole pidanud eriti mingit mõttetööd tegema. Ma kardan, et ma ei suudagi enam millelegi keskenduda. Ma kardan, et kui kool läbi saab, siis ma ei julge oma praeguselt töökohalt ära tulla, sest ma ei tea, mida edasi teha või mind ei võeta kuhugi, nii et ma jäängi sinna eluks ajaks. Ffs, ma olen 25-aastane, kas ma ei peaks praeguselt hetkel juba aru saama, milles ma hea olen? Tähendab.. ma loodan, et ei pea, sest kui peaksin, siis on selgunud, et ma polegi.. üheski asjas. Jep, mul ei ole mitte mingit probleemi olla keskpärane in life, aga mu suurim hirm on, et ma ei leiagi seda, mille pärast ma viitsiksin hommikul üles ärgata. Sest praegu on mu elu selline, et kui kell 8 äratus heliseb, siis ma panen selle pooltel päevadel kinni ja magan edasi, sest mind lihtsalt ei huvita ja ma ei jaksa. Ma tahan tunda seda kirge oma töö ja tegemiste suhtes või vähemalt tahet olla iga päev parem, aga mul on hirm, et ma ei leia seda kunagi. Ja mul on hirm, et ma olen petis ja tegelikult ei oskagi midagi. Aita, 2019!