28.12.18

2018

Ma olen aru saanud, et nutiajastu lastele ja noortele heidetakse ette, et nad on hästi pealiskaudsed ja ei suuda niigi palju keskenduda, et lugeda ära 10 lk raamatut. Ma tunnen, et aasta 2018 on minu jaoks täpselt selline olnud - ma olen olnud ääretult pealiskaudne ja pole suutnud keskenduda umbes mitte millelegi. 
Esiteks olen ma suhteliselt kindel, et mul on päriselt ka nutisõltuvus. Ma olen magistris saanud ainult pigem halbu või keskpäraseid hindeid, sest ma reaalselt ei suuda enam õppimisele keskenduda, vaid pean iga 5 minuti tagant instagrami või facebooki scrollima. Võib-olla on asi selles, et ma enam lihtsalt EI JAKSA koolis käia, mul on sellest tõsiselt kopp ees. Ja kõige hullem aeg, s.o magistritöö kirjutamine ootab mind veel ees. Selleks ajaks pean ma tõenäoliselt laskma oma telefoni Toomasel ära peita või vahetama selle tavalise nuputelefoni vastu. 

Teiseks ma tunnen, et mind absoluutselt ei huvita see, mida ma teen, mul puuduvad igasugused ambitsioonid ja ma olen lihtsalt kohutavalt laisk. Mulle tundub, et õigusteaduskond on minu jaoks olnud selles mõttes ilmselt üks hullemaid kohti, kuhu õppima minna. Ma tean küll, et kõik inimesed ei peagi püüdlema kõige paremaks kelleksiganes saamise poole või olema meeletult ambitsioonikad, aga hästi on raske endale sisendada, et on täiesti okei teha oma eluga midagi muud kui olla tippadvokaat või -kohtunik või -prokurör või kesiganes, kui õigusteaduskond by default seda nõuab. Võib-olla ma kujutan seda endale ette, et ma tunnen oma ümber meeletult survet olla parim või vähemalt töötada mingusugusel klassikalisel õigusalal ja seda magistri kõrvalt või kohe pärast seda. Aga ma tean, et ma ei taha seda. Kui ma teaksin, mida ma tahan, siis oleks hea, aga ma ei tea. Igatahes, kuna ma näen, kuidas mu kursakaaslased on imelistel töökohtadel ja teevad imelisi asju, siis on väga lihtne end nende kõrval tunda läbikukkujana. Kuigi ma olen leidnud omale kursuselt väga imelisi ja häid sõpru, olen ma aru saanud, et mul on nendega suuresti väga erinev taust ja elukogemus ning seega kuidagi teistmoodi väljavaated elule. Ma üritan endale pigevalt sisendada, et ma ei tohi end teistega võrrelda, sest meil on ka väga erinevad tulevikuplaanid (ehk siis mul polegi neid), aga see mõte iseenda väärtusetusest hiilib ikkagi ligi. Kaasa aitab sellele see, et mu hinded on magistris olnud nii halvad, et mulle tundub, et võib-olla ma olengi lihtsalt rumal. Lisaks ma lowkey vihkan oma praegust töökohta, ma pole seal suurt midagi juurde õppinud, mis paneb mind veel rohkem tundma, et kui mul kool läbi saab ja ma pean hakkama PÄRISELT tööle, siis ma ei oskagi midagi teha. 

Igatahes tunnen ma, et selle aasta olen ma täielikult ära raisanud. Ma olen lugenud läbi täpselt ühe raamatu. Ma tunnen, et mu ajurakud on suremas, sest ma pole pidanud eriti mingit mõttetööd tegema. Ma kardan, et ma ei suudagi enam millelegi keskenduda. Ma kardan, et kui kool läbi saab, siis ma ei julge oma praeguselt töökohalt ära tulla, sest ma ei tea, mida edasi teha või mind ei võeta kuhugi, nii et ma jäängi sinna eluks ajaks. Ffs, ma olen 25-aastane, kas ma ei peaks praeguselt hetkel juba aru saama, milles ma hea olen? Tähendab.. ma loodan, et ei pea, sest kui peaksin, siis on selgunud, et ma polegi.. üheski asjas. Jep, mul ei ole mitte mingit probleemi olla keskpärane in life, aga mu suurim hirm on, et ma ei leiagi seda, mille pärast ma viitsiksin hommikul üles ärgata. Sest praegu on mu elu selline, et kui kell 8 äratus heliseb, siis ma panen selle pooltel päevadel kinni ja magan edasi, sest mind lihtsalt ei huvita ja ma ei jaksa. Ma tahan tunda seda kirge oma töö ja tegemiste suhtes või vähemalt tahet olla iga päev parem, aga mul on hirm, et ma ei leia seda kunagi. Ja mul on hirm, et ma olen petis ja tegelikult ei oskagi midagi. Aita, 2019!

24.1.18

i wake up, it's a bad dream
no one on my side
i was fighting
but i just feel too tired to be fighting
guess i'm not the fighting kind

12.6.17

Lawyered

Novot siis. Ma ei kukkunudki bakaeksamit läbi, sain hoopis üle ootuste hea hinde. Lausa nii hea, et ma ei suutnud oma õnne uskuda ja karjusin/nutsin ÕISis hinnet jõllitades tükk aega. Ja siis tegin paar tantsusammu. Käed küll värisesid kõvasti, aga muidu oli tore hetk. Hiiglaslik kivi langes südamelt, sest sellise tulemusega on ikka päris suur võimalus, et ma isegi oma pigem kesise keskmise hindega magistrisse ka sisse saan. Hurraa!


Oma varasemaid postitusi lugedes sain aru, et ma pole üldse kirjutanud asjadest, mille pärast ma kuid tagasi natuke ärevusest paberkotti hingama pidin. Teen seda nüüd, parem hilja kui leida, right.

1. Ma jätsin uurimistöö kirjutamise ikkagi umbes kahele viimasele nädalale. Juhendaja kirjadest kumas läbi, et tal 0 usku minusse ja pigem ma ei olnud seekord tema lemmikjuhendatav, sest ma ei saanud eriti arugi, millest ma kirjutama pean. Lõpuks ikkagi sain kah (kind of..) ja kirjutasin selle enda arust suhteliselt koleda õuduse ruttu kokku ja viisin ära. Minu arvates oli see täiesti mõttetu käkk küll. Kaitsmisel oli komisjonis üks uus õppejõud, kes kõiki hullult peedistas, sest ta riigikohtunik ja tark inimene ja teadis KÕIKE, mistõttu oli päris kohutav TERVE PÄEV seal passida, sest millegipärast ei toimunud asi tähestikulises järjekorras ja mu töö oli kuskil peaaegu kõige all. Siis selgus aga, et minu teema oli umbes ainus asi maailmas, millest ta mitte midagi ei teadnud ehk ta ei osanud suurt midagi küsida. Ja ega ma ei oleks osanud vastata ka. Lõpp hea, kõik hea ja ma sain üllatusliku A.

2. Praktika oli väga lahe. Avastasin, et see asi, millest ma 2,5 esimest õppeaastat olin mõelnud kui asjast, mida ma MITTE KUNAGI ei tahaks teha, on siiski megahuvitav ja ma sain täiesti okeilt hakkama, arvestades, et ma nägin hagiavaldust elus esimest korda. Oli tore, kuigi sain megavähe kohal käia, sest olid eksamid ja muu jura, mida ma enam ei mäletagi.

3. Vingusin, et meil on sellel semestril ülirõve aine, kus on vaja rühmatööd teha. Selgus, et selliseid aineid on lausa 2, aga ühes oli mul megacool rühm ja teises oli vaja teha pmts ainult 2 suuremat asja, mille saime netiteel tehtud. 

4. Baka viimane semester minu 3 aasta parim semester hinnete poolest, ainult üks C rikkus ilusa rea ära, aga keskmine tuli ikkagi 4. See on ikka hullult veider, et pärast gümna lõppu poleks ma kunagi arvanud, et ma võiksin nii kesiste hinnete pärast rõõmustada, aga 3 aastat õigusteaduses on mulle õpetanud, et parim tulemus on see, kui eksamit ei pea uuesti tegema.. Vähemalt mõnes aines küll.. 


Mulle tundub alati, et ma kirjutan hullult pikki blogipostitusi, aga lõpuks selgub ikkagi, et olen tund aega umbes kümmet rida kirja pannud. Aga ma ei viitsi rohkem! Mul on tegelikult veel päris paljust kirjutada, aga mul sõrmed juba väsisid ära. Võib-olla siis järgmine kord, mis loodetavasti tuleb varem kui 6 kuu pärast.