Logaritme ja arkussiinuseid ja eksponentfunktsioone õppides tuli igatsus selle hetke järgi, kui me olime terve hunniku inimestega Pajuveskis, naersime ja rääkisime juttu, kuni järsku meie keskele lendas hiiglaslik putukas ja me kõik kiljudes ja veel rohkem naerdes laiali jooksime. Elu oli ilus siis ja kuigi sellel sügisel ei ole ka midagi otseselt viga, oleks mul just praegu seda hetke nii väga tagasi vaja.
Ah, ma olen rumal. Ja kuri, et olen nii rumal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar