Mul lõppes täna kool pool 12 ja selle asemel, et raamatukogusse õppima minna, tulin koju ja plaanisin magada.. ehk siis olin kolm tundi netis, pikutasin pool tundi, tegin ühe mata ülesande ja tegin slaidid lahti, et neid mingihetk lugema hakata.. Millal see hetk tuleb, seda ei oska ma isegi mitte ennustada.

Õudne, ma ei tea, kahekümne aasta jooksul pole ma mitte midagi õppinud. Kõik need korrad algklassides, kui ma õhtul avastasin, et järgmiseks päevaks on vaja mingi tobe referaat sinivaaladest või planeetidest teha ja siis emaga mitu tundi kirjutasin, kleepisin ja nutsin, et miks ma olen küll nii rumal ja jätan kõik asjad viimasele minutile.. nagu näha, pole ma siiani aru saanud, et tänaseid toimetusi ei ole hea visata homse varna, täna on küll lihtne, aga homme on täielik põrgu. Oleks siis nii, et vaja on ainult neli lehekülge sinivaalade pilte täis kleepida ja paar sõna kõige ilusamas käekirjas juurde ka (sest nii need asjad meil käisid), ei, ma õpin matemaatikat ja keemiat ja kõike muud jura, mida ma ei pidanud ju MITTE KUNAGI pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima ega oskama ega nende peale mõtlema ka mitte, sest kes on niii rumal, et läheb reaalaineid õppima, kui ta ise nendest juba gümnaasiumis ööd ega mütsi jaganud.

Kõik muud asjad on ka pehmelt öeldes väga segased ja mõnes mõttes halvasti, nii et ma ei leia mitte kuskilt seda motivatsiooni ja tahtejõudu ja MÕTET üldse pingutada ja teha ja tõmmelda ja olla ja mõelda ja naeratada ja..