15.11.13

Päris mitu aasta tagasi mõtlesin, et tahan kindlasti kirjutada raamatut. Üritasin ka. Mõtlesin igasuguseid lugusid välja: küll armastusest ja suhetest, depressioonis inimestest, unistustest.. põhimõtteliselt kõigest, mis tol hetkel aktuaalne tundus. Alles nüüd mõtlen, et otsesemat peegeldust minust vist ei olegi olemas. Olin siis üks suur klišee või äkki olen siiani, kes teab. Igatahes sellised imalad lood need olid, raamatut ei saa neist kunagi.
Siis mõtlesin, et lasteraamatud on ju toredad. Mu üks lemmikraamatuid on ka lasteraamat, alati hea meelelahutus (isegi pärast kümnendat korda) ja terake tõtt igas loos. Millegipärast mõtlesin, et lasteraamatus peab kindlasti olema alt naaber, kes luuavarrega lakke koputab, kui lapsed liiga suurt lärmi teevad. Aga selline asi ongi igas teises raamatus, nii et taaskord mitte ühtegi originaalset ideed.
Nüüd tean, et ma ei kirjuta ilmselt mitte kunagi ühtegi raamatut. Selline tunne, et kõik maailma asjad on juba paberile pandud ja ühtegi uut asja ei suuda mina mitte kunagi välja mõelda. Ainult minust ei ole veel kirjutatud, aga kes seda autobiograafiat ikka lugeda tahab, kui päriselus tunnebki mind umbes 10 inimest.
Mul oli kunagi päevik, mida ma nüüd natuke aega tagasi karpidest otsisin, aga ei leidnudki. Üritasin sinna ka kõike kirja panna, aga see polnud sugugi nii glamuurne kui ''Printsessi päevikutes''.. ükskord alustasin isegi sissekannet sõnadega ''Tere, Päevik!'' ja see tundus nii ebaloomulikult rõve, et ma edasi ei kirjutanudki. Igatahes olen selle ilmselt ära visanud, mis on päris kurb, sest ma kirjutasin sinna vist iga poisi nime, kes mulle elus meeldinud on, ja märkisin üles kõik head laulud aastast 2008.
Miks ma seda kell neli öösel kirjutama hakkasin? Ma ei tea. Mul olid varem mingisugusedki mõtted edasisest elust või unistused asjadest, mida ma kindlasti tulevikus teha tahan, aga liiga kaua olen enese jaoks täiesti kadunud olnud. Ma ei oskagi enam midagi tahta. Milles ma hea olen? Mida ma teha oskan? Mida ma teha TAHAN? Ma ei tea. Äkki ma ei hakkagi teadma. 


2 kommentaari:

Leenu ütles ...

Ma nõustun sinuga igas aspektis v.a. see, et ühtegi originaalset lugu enam luua ei saa. Saab küll! Või noh, fantaasiakirjanduses on selline vabadus veel olemas, aga sa pole ilmselt väga ulmekirjanduse fänn...

Aga mis puutub sellesse, et sa ei tea, mida tahad või mis sinust edaspidi saama hakkab.. Sa pole ainus :) Pole just teab, mis lohutus, kuid kuri Leenu on tibakene rahulikum nüüd kui teab, et keegi teine ka niimoodi tunneb.

anette ütles ...

hakkad küll! pai.