Ma tahan näha su südant ja silmi

Ma mõtlen viimasel ajal igal õhtul enne magamajäämist väga pika jutu peas valmis, mida hommikul kohe siia (või ainult endale) kirjutama tulla, aga iga jumala hommikul tundub see kõik olevat üks mõttetu käkk, mida pole tarvis talletada, veel vähem teistega jagada. Igasuguseid erinevaid mõtteid on olnud ja need kõik tunduvad alati nii suurepärased, et lausa kahju hakkab, kui tuleb välja, et nad pole seda absoluutselt.

Mul oli vahepeal nii palju erinevaid plaane, mis puudutasid mu praegust elukorraldust, aga need ei läinud ükski täide ja suure tõenäosusega ei lähe ka, sest suvel ma ilmselt olen jälle kuskil mujal ja teen midagi muud. Ma olen kogu aeg olnud kohutav ettemõtleja, aga nüüd on mul järsku täiesti ükskõik. Või noh.. umbes peaaegu täiesti ükskõik. Ah, ma ei tea. Kõik on teistmoodi, ma ise olen teistmoodi ja inimesed on teistmoodi. Või äkki on kõik täpselt sama, aga mulle lihtsalt meeldib eimillestki kirjutada.. ei tea.

Aga mulle meeldib see, et ma nägin nädalavahetusel nii paljud inimesed ära, hea on olla lausa. Ma isegi ei viitsi enam mõelda sellele, kuidas mõnikord on inimestega suhtlemine nagu vastu seina jooksmine, mitte mingit vastust ei tule ja ma enam ei viitsi üritada ka. Ei, ma enam EI TAHA üritada.
Vahepeal tuli üks hea mõte, aga kuna ma ilmselgelt ei oska enam üle kahe lause seotud juttu kirjutada, ei saa see tõenäoliselt kunagi teoks. Loodetavasti saab. Aga realist minus ütleb midagi muud. Ja pessimist. Aga optimist.. kus ta on üldse?