15.9.14

Veni vidi vici

Kõik on uus septembrikuus (õõh, kui õudne lause). Aga ma väga loodan, et järgmisel septembril ei ole. Et siis on ikka samad inimesed ja sama Iuridicum ja sama Tähe tänav, sest ma ei. jaksa. enam. kui. ei. ole.

Jube raske on praegugi selles mõttes, et ma ei taha rebane olla. Jälle. Ma tahan inimestega tutvuda, samas see on nii tobe ja tüütu. Et alguses võetakse inimesest sellepärast kinni, et ta on kursakaaslane, et oleks kellegi kõrval istuda, et oleks kellegagi ühistele probleemidele lahendusi leida, sest alguses on ju kõik sama: ained, õppejõud, mured. Tahan juba inimesi rohkem tundma õppida ja leida üles need, kellega on veel rohkem sarnasusi, tähtsamaid ja suuremaid.
Vihkan seda, et kõik on jälle nii võõras ja inimesed tunduvad natuke võltsid, ilmselt ma ise olen ka. Igatahes võtab teistest aru saamine nii kaua aega. Ja ma poleks kunagi osanud arvata, et kaks aastat vanusevahet võib mõnikord tunduda nagu maailma kõige sügavam kuristik.

Oi, 15. september on käes. Hoiame pöialt, et mul mõnele ainele registreerimata ei jäänud. Ei imestaks. 

Kommentaare ei ole: