Koolis algab üheksas nädal. Aga minul on tunne, nagu oleks see esimene. Just selles mõttes, et ma tunnen end sama rumalalt kui alguses. Nagu ei teaks midagi, nagu poleks üheski loengus käinud (eriti polegi). Ma ei tea, kas ma üldse olen mõttega õppinud midagi?! Tundub küll, et niisama istun ja kirjutan suvalisi asju ritta, ise mitte millestki aru saamata.
Sügis on alati raske. Kui mõtlema hakata, siis viimased 4 aastat on sügis olnud aasta kõige hullem aeg, just emotsionaalselt. Alati on midagi juhtunud, alati olen ma millegi pärast täiesti katki. 2012 näiteks sellepärast, et ma ei käinud koolis. Vahtisin niisama ja tundsin end maailma kõige lollima inimesena, kellel pole mitte mingit tähtsust siin ilmas. Ja nüüd - õpin küll, aga loll olen ikkagi. Tunne on täpselt samasugune. Et mis see minu koht nüüd siis ikkagi on.
Ma veidike kardan sellepärast, et mu kursusel on niii palju inimesi, kes teavad, mida nad tahavad. Ja nad ei karda teha kõike, et seda saada. Et nad juba mitu aastat on mõelnud, et see on nende jaoks õige tee ja puha. Ja siis olen mina - mõtlen, et noh.. äkki mul tuleb mingi revelation ja ma saan aru, et jaaa, this is it. Või siis see jääb tulemata, aga ma vähemalt oskan midagi ja olen selles hea. Või äkki ma ei saa mitte millegagi hakkama ja tuleb välja, et minu jaoks ONGI see kõik kättesaamatu, sest ma lihtsalt EI SAA hakkama, puht füüsiliselt ei saa, pole piisavalt mõistust ja whatnot.
Ma ei tea, ma tulen alati siia mingisuguste halbade mõtetega ja siis kukubki nii välja, et iga mu postitus on mingit self-loathingut täis. Aga tegelikult pole asjad igapäevaselt üldse nii halvad. Ma lihtsalt ise mõtlen neid niivõrd palju hullemaks, ennast niivõrd palju hullemaks. Selle asemel, et päriselt ka õppida ja päriselt ka TEADA SAADA ASJU ja mõelda nende üle ja analüüsida vahelduseks ka midagi muud kui oma mental state'i. Õõõõõ ma ei tea. I should get my shit together. Jaa..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar