Elust enesest

Helene ütles, et ma kirjutaksin elust enesest.

Esimene aasta ülikoolis sai läbi. Mitu inimest on minu käest mingil seletamatul (hehe) põhjusel küsinud, kas sügisel ikka lähen tagasi. Lähen küll. Kuigi naljakal kombel sain ma esimesel semestril aru, et ma ei taha seda, mida ilmselt 75% juuratudengitest tahavad. Õnneks tuli teadmine, mida ma tegelikult tahan, veidralt ruttu, ja see on ka minu praeguse haridustee läbimise korral võimalik. Vist. Ma ausalt öeldes ei teagi veel. Loodetavasti. 

Igatahes juba on juulikuu. Ma passin tööl. Südamest loodan, et see jääb minu viimaseks suveks teha mingit suvalist tööd. Järgmisel aastal äkki juba saab minna praktikale kohta, kuhu ma minna tahan. Tuleb üks päris mõttetu suvi, ausalt öeldes ei olegi tahtmist väga midagi teha peale vabadel päevadel puhkamise ja maal lebotamise. Augusti keskel hakkab mul päris puhkus ja seekord ma kavatsen ikka puhata ka. Ja reisida nagu üks keskmine inimene ikka teeb. 

Ma olen tahtnud kogu aeg siia kirjutada, aga ei oska. Ma oleks võinud sessi ajal kirjutada, kuidas ma pole elus sellist tüdimust tundnud, kuidas ma läksin õppimise peale lõpuks lausa juba vihaseks. Aga ma ei kirjutanud. Ja nüüd ma enam ise ka ei mäleta täpselt, mis tunne see oli või mida ma mõtlesin. Pooleli jätta ei mõelnud ma aga kordagi, kuigi iga mõte järgmisest semestrist hirmutab mind väga. Ja ülejärgmisest ja siis kolmandast aastast ja siis bakaeksamist ja siis.. jah. Õudne. 

Ma mäletan, et mõnikord õudsatel hetkedel ma mõtlesin tagasi sügisele. Mõtlesin, kuidas ma läksin infotundi ja inimesi oli niiii palju, mul hakkas hirmus. Mõtlesin, kuidas küll ma võiksin sellisest hulgast leida üles inimesed, kes on head. Aga leidsin! Ma isegi ei tea kuidas, aga lihtsalt ühel hetkel tekkis teadmine, et mul on meeletult lahedad kursakaaslased ümber ja kõik on ilus. 

Ja Tartu on ilus. Kuidas küll ma sain seda linna varem vihata? Ma tahaks sinna minna nüüd suvel ka, aga ei teki eriti võimalust. Tahaks lihtsalt sõita rattaga nagu me Toomasega tegime kevadel, kui pea oli õppimisest paks ja tahtsime end tuulutama minna (ja lõpuks unistena koju jõudsime ja magama jäime, abi missugune). Hea!

Ah ma ei viitsi enam. Ma pean raamatupidamisest kirjutama. Ma ei tea midagi raamatupidamisest. Aga ma võtsin esimese asjana lahti Riigi Teataja ja vastava seaduse, sest nii palju on mulle see 1 aasta ülikooli juba mõjunud. Ja mul ei olnud seda seadust enam niivõrd raske lugeda. Rõõm!