Mõnikord olen ma rumal. Ikka kohe päris rumal. Aga üldiselt tundub mulle, et terve maailm on täiesti lolliks läinud, nii et ma pole mingi erand siinkohal. Tõepoolest, viimasel ajal ei oska inimesed käituda, kirjutada ja noh.. olla. Ma ei tahagi üldse enam sotsiaalmeedias tegutseda, sest inimeste mõtted ja väljaütlemised on nii koledad, et mul läheb neid lugedes juba füüsiliselt süda pahaks. Siis veel uudised, mis on ka päris õudsad: sigade tapmine ja inimeste tapmine, basically kõik lihtsalt surevad.
Nii, mis veel..
Tegemist on jätkuvalt elu kõige halvema suvega. See on isegi halvem mingitest suvedest, kus ma mitte midagi ei teinud, mitte kellegagi ei suhelnud ja iga päev 15 tundi järjest magasin. Ma olen langenud jälle sellesse punkti, kus ma ei oska absoluutselt sotsialiseeruda. Iga kord, kui mõni tuttav tööl juttu rääkima tuleb, ma kokutan ja naeran imelikult ja ei oska mitte midagi öelda. Aga mida mul olekski rääkida?! Millest mul oleks rääkida? Ühesõnaga kõik on jube mõttetu. Õnneks saan ma suve lõpuks kaks nädalat puhata ka ja elu elada. Milline õnn!
Siiski kõige selle valguses on mul üllatavalt.. hea olla. Vahepeal on küll tunne, et tahaks end kuhugi maa alla kaevata, sest olen loll, imelik ja ei oska enam üldse olukorrale vastavalt käituda. Lisaks veel see, et ma pole põhimõtteliselt ühtegi oma sõpra viimaste kuude jooksul üle 1-2 korra näinud, mistõttu tekib selline tunne, et mul neid ei olegi. Aga tegelikult on (vist). Seda on lihtsalt väga raske meeles pidada, mistõttu taaskord.. kaevan endale augu ja ronin sinna elama tunne. Usual.
Tahaks rohkem kirjutada, aga mu mõtted tunduvad alati nii võltsid, kuigi nad seda ei ole. Aga ma ei oska neid lihtsalt adekvaatselt kirja panna. Jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar