30.5.17

It's a sign of the times

Ma näen viimasel ajal unenägusid, mis ei olegi nagu unenäod, vaid pigem lühikesed ülevaated mu suurimatest hirmudest. Või muudest asjadest, mis võivad päriselt ka reaalsuselt saada, mitte nagu hiiglasliku süstlaga arsti eest ära jooksmine või zombie-rünnak (ma loodan). Enne bakaeksamit nägin näiteks, et jään sinna hiljaks ja hakkan seetõttu hüsteeriliselt nutma. Täna nägin unes, et õppejõud tõmbas kogu mu lahenduse maha ja andis mulle 100st punktist ainult 4. Ja ma nutsin selle peale jälle hüsteeriliselt. Igatahes on jube vastik ärgata üles ja olla 0 puhanud, sest süda on terve öö ärevusest peksnud ja alateadvus pakkunud põnevaid uusi kogemusi.

Päeval on ka ärev olla. Ma lootsin, et see vastik tunne saab eksamiga lõpu ja ma saan puhata, aga nopes. Eksam läks nii halvasti ja mul on kogu aeg hirm, et ma pean selle jubeduse uuesti läbi elama või siis saan nii halva tulemuse, et mul ei ole järgmisel aastal kooli enam asja. Ja ma päriselt üritan sellele mitte mõelda, aga see näriv tunne kõhus ei luba mul kogu seda jama täielikult ära unustada.

Tahaks lihtsalt, et see lugu hea lahenduse leiaks ja ma saaksin lõpuks ometi rahulikumalt hingata. Ma ei saa aru, miks juba viimased maeiteamitu aastat minu lemmikaastaaeg nii kohutav on. Ja iga aastaga aina hullem. Miks see sess nii õudne oli. Miks ma üldse ülikooli läksin.

you look pretty good down here
but you ain't really good 

(Unustasin ära, et eelmine postitus umbes samast asjast rääkis, aga see eksam ei olnud bakaeksamiga võrreldes ikka mitte midagi..)

Kommentaare ei ole: